Aegviidul pole suurt mõisahäärberit, kuid mõisaajalugu on siin sügav. Asula kuulus Lehtse mõisale ja selle jäljed on alles nimedes.
Charlottenhof
Aegviidu saksakeelne nimi on Charlottenhof. Alad kuulusid Lehtse parun Hoyningen-Huenele, kes nimetas koha oma tütre järgi. Lehtse mõisa karjamõis rajati siia ja selle ala kutsutakse tänini Poolemõisaks.
Jahiloss
1820. aastatel asus siin Lehtse mõisnike jahiloss. 1917. aastal asutatud algkool asus algul vanas jahilossis, mis on tänapäeval kultuurimaja.
Lehtse mõis
Lehtse mõisa kohta pärinevad esimesed teated 1467. aastast, kui ordumeister Johann von Mengede läänistas selle Hans von Lechtesele. 1780. aastal tegutses mõisas klaasimanufaktuur, mille toodang ulatus parimatel aastatel üle 46 000 eseme. 1868–1919 pidas mõisa Friedrich Alexander Georg von Hoyningen-Huene, kes oli ka linnuvaatleja ja liblikakoguja.
Huene ja Aegviidu
Just Friedrich von Hoyningen-Huene kinkis Aegviidu kiriku Ambla kogudusele ning 1919. aastal osteti temalt kooli jaoks tema suvekodu, vana hobupostijaam. Ta on maetud Ambla kirikuaeda.
Tänapäev
Lehtse mõisahoone on peaaegu täielikult hävinud; säilinud on keldrid ja osa uusgooti tornist. Mõisasüda asub Tapa vallas Tõõrakõrve külas.
Piiride muutus
21. oktoobril 2022 kaotas Aegviidu alev enamiku metsaaladest: Kosenõmme aleviosa metsaalad läksid Pillapalu küla koosseisu. Alev ise jäi väikeseks tihedalt asustatud keskuseks.
Lehtse mõis
Lehtse mõisa esimesed teated pärinevad 1467. aastast. 1780. aastal pandi mõisas tööle klaasimanufaktuur, mis valmistas pudeleid ja klaaspurke ning müüs neid Tallinnas, Narvas ja Rakveres. 1868–1919 pidas mõisa parun Friedrich Alexander Georg von Hoyningen-Huene.
Lehtse alevik
Lehtse alevik tekkis raudteepeatuse ümber Lehtse mõisa maadele. 1878. aastal jagati raudteeäärne Ewardi talukoht 94 krundiks. Lehtse kandis on kolm turbaraba ning esimene turba tarvitajate ühisus loodi 1909. aastal.
Nime lugu
Rahvajutu järgi tuleneb Aegviidu nimi Piibe maantee ehitusest, mis võttis väga kaua aega. Tegelikult on nimi vanem. Nime on seostatud ka püha Aegidiuse ja mehenimega Viidu, kuid neid seletusi ei peeta tõenäoliseks. 1714. aastast on teateid Aigwido Mardist Kosenõmmelt.